Kolm nädalat ei ole tilkagi vihma sadanud, päike särab sinises taevas kuhu harva lendavad valged rünkpilved. Kõik on looduses valmis saanud. See on nii täiuslik, mõnus ja eriline aeg ja tegelikult igal aastal korduv ja igal aastal veidike ikkagi isemoodi. Hommikul on õuel rohi paksust kastest märg, õhus hõljub õuna lõhna, ploomipuud on siniseid, kollaseid ja punaseid ploome lookas täis, rohutistsud mängivad lõputuid lugusi, õhk keskpäeval on +25 kraadi ja merevesi on nii nii soe.
Kormoraanid koguvad parvedesse, kogred mängivad sadamavees oma mänge, tekitades ringe peegelsiledale veele ja ämblikud koovad võrke, mis hommikuses kastemärjas rohus päikesetõusul sätendavad.
Milline kunstiteos, kui ainult oleks aega rohkem seda kõike märgata.
Siia võiks veel lisad augustiööde täiskuu, mis keskööl nii eredasti särad, miljonid tähed taevas ja nende langemine, plekksile merevesi ja veel soe rannaliiv.
