Lihtsalt

Täna tahan jälle kirjutada. Sest, niipalju head on maailmas, tuleb lihtsalt tunda see hea ära, osata seda hoida ning lasta sellel enndasse tulla. Täna hommikul vara ärgates ja aknast õue vaadates oli veel mis tuju heaks tegi, -sadas paksu lund ja maa oli juba täiesti valge.Ja veel lumi ei sulanudgi õhtuks ära ning Rebekkale tehtud lumememm seisab nägu naerul männipuu all:)
Ah, ma armastan selliseid päevi ja inimest kes muudab kõik kauniks

Vihmapärleist sätendab ...

Sügis on täies hoos, kella tagasi keeramine muutis päeva lühikseks ja õhtul poest koju tulles otsisin kottpimedas jalaga kombates teerada, et mitte vastu aeda põrgata või tiiki kukkuda. Oli ikka pimedus, ei näinud mitte midagi ja nii lõpuks valgustasin mobiiliga teed, see ikka vähe aitas ja jõudsin lõpuks koduni kus süttisisd välislambid:)
Täna oli sombune ja sadas vihma ning tuul puhus tugevasti. Lõpuks ometi rebis tuul viimased lehed puul. Raagus hall sügis on käes.
Olin toas ja jändasin oma uurimistööga, õhtuks sai kõik valmis ja ka teele saadetud.
Endalegi üllatuseks nii ruttu kaduski see päev minevikku.
Aga eks ma seda isegi ootasin, sest nii tuleb rutem päev mida ootan juba kaua, taaskohtumine, esimene lumi, jää merel, tihased mu aknal, kevadine esimen sula, udu, lume sulamise lõhn, sookurgede huiked koju jõudes, kevade pori mu saapaninal... Iga päev ongi ootus, ootus taaskohtumise õnnepisaraid, ootus päikest, ootus asjadest ja tunnetest mida igatsen. Nii ongi hea, et mõni päev nii ruttu läheb.