Rahalinn

Olen nädalajagu päevi olnud linnas -Tallinnas ja aina rohkem tunnen puudust asjadest mida ma siin ei saa. Aeg, mis on ainult endale, vaikus, mis võib kesta tunde ja mille ainsaks katkestajaks on tuuleiili sahin puudelatvades. Ahjus põlevate puude pragin, pliidil keema hakanud vee sahin, vana palkmaja seinas sööva koi nagin ja see kuidas maja taga vahtrapuuokstelt kukuvad lehed tuulega vastu akent krabisevad. Ah, seal on kõik nii lihtne, nii ligidal, nii armas.
Linnas-rahalinnas kihutab aeg mööda nii, et ei jäta märkigi maha, aega ei ole, aega ei ole isegi sõbraga kohtumiseks, sest raha ja linn loovad maailma mis tormab peatusteta üle, läbi, väsitades iga päev. Kui kaua siin olla siis viib lõpuks see kaasa mindgi sellesse rahalinna. Kus mulle tundub, et kõik elavadgi nii, et märkamata aastaaegade vaheldumist lõpuks avastavad, et nad on saanud vanaks.
Ma ei armasta mitte üldse seda linna.