Täna oli külm ilm, vist selle aasta sügise külmem. Ärkasin vara, õigemini ei maganudgi peaaegu ülse, sest peas keerles koguaeg tuhat mõtet.
Aga siiski hommik oli ineline, sest päike hiilis kardinapraost tuppa. Geoffri tuli ja puges kaissu. Nii nagu ta seda igal hommikul enne ülestõusmist teeb. Geoffri on mu koer Jakc-Russel terrier, kes on vananedes muutunud armukadedaks ja ei lase mul sammugi üksi käija.
Aga ei, hoopis tahtsin kirjutada sellest kuidas hommikukohvi joomise ajal vaatasin akna taga olevat suurt vahtrapuud. Vaatasin ja mõtlesin, et ta ei ole ka üldase muutunud. Ikka meenutab ta mulle suurt küüruga kaamlit. Täpselt samasugust kui siis 10, 20, 30 aastat tagasi. Ainult sügise saabudes on kaamli peas lakatukas punakollaseid lehti.
Milleks on inimese elu võrraldes paljude looduses olevate eludega nii lühike. Terve pool inimese elu ja tema ikka seisad nii muutumata mu aknataga ja kindlasti oli see samasugune juba enne, enne, enne siis kui mind ei olnud. Imelik kas pole.
Päev oli keeruline, täis erinevaid mõtteid ja tegusu.
Õhturahu saabus siis kui päike keeras ennast õhtutaevasse ja paistis eredalt enne loojumist taas mu tuppa, ning hea sõber rääkis telefonis häid sõnu , mõtteid...
... märkasin, et naeratus on mu suul
